Tõsiasi, et on tekkinud vajadus «Kommunistliku manifesti» uue poolakeelse väljaande järele, lubab teha mitmesuguseid järeldusi.
Kõigepealt tuleb märkida, et «Manifest» on viimasel ajal saanud teataval määral Euroopa mandri suurtööstuse arengu mõõdupuuks. Sedamööda kuidas antud maal areneb suurtööstus, suureneb ka sellemaa tööliste hulgas soov jõuda selgusele, milline onnende kui töölisklassi seisund varakate klasside suhtes; tööliste hulgas levib sotsialistlik liikumine ja kasvab nõudmine «Manifesti» järele. Nii et antud maa keeles levinud «Manifesti» eksemplaride arvu järgi võib kaunis täpselt kindlaks määrata mitte ainult töölisliikumise seisukorda, vaid ka suurtööstuse arenemisastet sellel maal.
Seepärast annab uus poolakeelne väljaanne tunnistust Poola tööstuse märgatavast progressist. Aga et niisugune progress on viimase väljaande ilmumisest möödunud kümne aasta jooksul tõepoolest aset leidnud, selles ei saa mingit kahtlust olla. Poola Kuningriik, Kongressi-Poola, on muutunud Vene keisririigi suumele poole laiali pillatud –tööstus on mitreks tööstuspiirkonnaks. Sel ajal kui Vene suur üks osa Soome lahe kaldal, teine osa keskpiirkonnas (Moskva, Vladimir), kolmas osa Musta mere ja Aasovi mere, ääres, osa veel mujalgi –, on Poola tööstus kokku sulest kontsentratsioonist tulenevaidrutud võrdlemisi väikesele maa-alale ning saab tunda kõiki selhäid ja halbu külgi. Neid häid külgi tunnistasid konkureerivad vene vabrikandid, kui nad, hoolimataoma palavast soovist muuta poolakad venelasteks, nõudsid kaitsetolle Poola vastu. Halvad küljed – nii poola vabrikantidele kui ka Vene valitsusele – annavad end aga tunda sotsialismiideede kiires levimises poola tööliste hulgas ja kasvavas nõudmises «Manifesti » järele.
Kuid poola tööstuse kiire arenemine – ta on juba Vene tööstusel üle pea kasvanud - on omakorda poola rahva ammendamatu elujõu uus tõend ja tema eelseisva rahvusliku taassünni uus tagatis. Sõltumatu ja tugeva Poola taastamine aga on asi, mis puudutab nii poolakaid kui ka meid kõiki. Euroopa rahvaste siiras rahvusvaheline koostöö on võimalik ainult siis, kui igaüks neist rahvastest on oma kodus täielik peremees. 1848. aasta revolutsioon, kus proletaarsetel võitlejatel tuli proletariaadi lipu all lõppkokkuvõttes teha ainult kodanlusetööd, tegi oma testamenditäitjate, Louis Bonaparte'i ja Bismarcki kaudu teoks ka Itaalia, Saksamaa ja Ungari sõltumatuse. Aga Poola, kes 1792. aastast alates on teinud revolutsiooni heaks rohkem kui kõik need kolm maad kokku, jäeti täiesti üksi, kui ta 1863. aastal Vene vägede kümnekordse ülekaalu tõttu alla jäi. Aadel ei suutnud Poola sõltumatust ei säilitada ega tagasi võita; kodanlusele on see sõltumatus praegu vähemalt ükskõik. Ja ometi on Poola sõltumatus Euroopa rahvaste harmooniliseks koostööks hädavajalik.* Selle sõltumatuse suudab kätte võita ainult noor poola proletariaat, ja tema käes on see hästi kaitstud. Sest kogu ülejäänud Euroopa töölistele on Poola sõltumatus niisama vajalik kui poola töölistelegi.
F. Engels
London, 10. veebruaril 1892
Avaldatud ajakirjas: «Przedswit» nr. 35, 27. veebruaril 1892 ja raamatus: K. Marx i F. Engels. «Manifest Kommunistyczny », London, 1892
&nsbp;
____________________
* Poolakeelses väljaandes on see lause välja jäetud. Toim.