Üks tont käib ringi mööda Euroopat - kommunismitont.Pühaks ajujahiks selle tondi vastu on ühinenud kõik vana Euroopa jõud, paavst ja tsaar, Metternich ja Guizot, prantsuse radikaalid ja saksa politseinikud.
Kus on see opositsioonipartei, keda tema võimulolevad vastased ei oleks tembeldanud kommunistlikuks, kus on see opositsioonipartei, kes ei oleks omakorda teinud nii opositsiooni edumeelsemaile esindajaile kui ka oma reaktsioonilistele vastastele häbistavat etteheidet kommunismis?
Sellest tõsiasjast võib teha kaks järeldust.
Kommunismi tunnistavad juba kõik Euroopa jõud kui jõudu.
On ülim aeg, et kommunistid esitaksid avalikult kogu maailmale oma vaateviisi, oma eesmärgid, oma püüdlused ning seaksid kommunismitondi muinasjutule vastu partei enda manifesti.
Selleks on väga mitmesugustest rahvustest kommunistid kogunenud Londonisse ja koostanud järgneva manifesti, mis avaldatakse inglise, prantsuse, saksa, itaalia, flaami ja taani keeles.
Kõigi seniste ühiskondade ajalugu[2] on olnud klassivõitluse ajalugu.
Vaba ja ori, patriits ja plebei, mõisnik ja pärisori, tsunftimeister[3] ja sell, lühidalt, rõhuja ja rõhutav on olnud teineteisega alalises antagonismis, on pidanud lakkamatut, kord varjatud, kord avalikku võitlust, mis on alati lõppenud kogu ühiskonna revolutsioonilise ümberkujundamisega või võitlevate klasside ühise hukkumisega.
Varematel ajaloojärkudel leiame peaaegu kõikjal ühiskonna täieliku jagunemise eri seisusteks, ühiskondlike seisundite mitmesuguse astmestuse. Vana-Roomas on patriitsid, ratsanikud, plebeid, orjad; keskajal feodaalisandad, vasallid, tsunftimeistrid, sellid, pärisorjad ja lisaks sellele veel peaaegu igas klassis jälle eri astmed.
1 Kodanluse all mõeldakse tänapäeva kapitalistide klassi, kes on ühiskondliku tootmise vahendite omanikud ja kes kasutavad palgatööd. Proletariaadi all mõeldakse tänapäeva palgatööliste klassi, kes seetõttu, et neil ei ole oma tootmisvahendeid, on sunnitud oma tööjõudu müüma, et ära elada. (Engelsi märkus1888. a. ingliskeelses väljaandes.)
2 See on, täpsemalt öeldes, ajalugu, mille kohta on kirjalikke ülestähendusi. 1847. aastal oli ühiskonna esiajalugu, kogu kirjutatud ajaloole eelnenud ühiskondlik organisatsioon, veel niisama hästi kui tundmata. Pärast seda on Haxthausen avastanud ühismaaomanduse Venemaal, Maurer on tõestanud, et ühismaaomandus oli see ühiskondlik alus, millest lähtusid ajaloos kõik saksa hõimud, ja järkjärgult selgus, et külakogukond ühismaavaldusega oli ühiskonna ürgvormiks Indiast Iirimaani. Lõpuks tõi Morgan päevavalgele selle ürgkommunistliku ühiskonna sisemise organisatsiooni selle tüüpiliselkujul ja pani asjale krooni sellega, et avastas sugukonna tõelise olemuse ja tema koha hõimus. Selle ürgkogukonna lagunemisega algab ühiskonna lõhenemine erinevaiks ja lõpuks antagonistlikeks klassideks. Püüdsin seda lagunemisprotsessi jälgida oma teoses «DerUrsprung der Familie, des Privateigentums und des Staats ». 2. Aufl., Stuttgart, 1886. (Vt. F. Engels, Perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimine. Tallinn 1980). (Engelsi märkus 1888, a ingliskeelses väljaandes.)
3 Tsunftimeister on tsunfti täieõiguslik liige, meister tsunfti piires, mitte aga selle vanem. (Engelsi märkus 1888, a. ingliskeelses väljaandes.)
«Kommunistliku partei manifesti» 1848, aasta väljaande kaas
Hukkunud feodaalühiskonnast väljakasvanud tänapäeva kodanlik ühiskond ei ole kaotanud klassivastuolusid. Ta on ainult asetanud uued klassid, uuedrõhumistingimused, uued võitlusvormid vanadeasemele.
Meie ajastut, kodanluse ajastut, iseloomustab siiski. see, et ta on klassivastuolusid lihtsustanud. Kogu ühiskond lõheneb üha rohkem kaheks suureks vaenuleeriks, kaheks suureks otseselt teineteise vastuseisvaks klassiks: kodanluseks ja proletariaadiks.
Keskaja pärisorjadest põlvnesid esimeste linnade vabad kodanikud; sellest linnakodanike seisusest arenesid esimesed kodanluse elemendid.
Ameerika avastamine ja ümber Aafrika viiva meretee leidmine andsid tõusvale kodanlusele uue tegevusvälja. Ida-India ja Hiina turg, Ameerika koloniseerimine, kaubavahetus asumaadega, vahetusvahendite ja üldse kaupade hulga suurenemine kutsusid esile kaubanduse, laevanduse ja tööstuse ennenägematu õitsengu ning kiirendasid seega revolutsioonilise elemendi arenemist lagunevas feodaalühiskonnas.
Tööstuse senine feodaalne ehk tsunftipärane organiseerviis ei suutnud enam rahuldada uute turmisigude tõttu kasvavat nõudmist. Selle asemele astusmanufaktuur. Tsunftimeistrid tõrjus välja tööstuslikkeskseisus; kadus tööjaotus eri korporatsioonidevahel, asendudes tööjaotusega üksiktöökoja piirides.
Kuid turud üha kasvasid, nõudmine suurenes järjest. Ka manufaktuur ei suutnud seda enamrahuldada. Siis kutsusid aur ja masinad esile revolutsiooni tööstuslikus tootmises. Manufaktuuri asemele astus kaasaegne suurtööstus, tööstusliku keskseisusvetee asemele astusid tööstusmiljonärid, tertööstusarmeede juhatajad, tänapäeva kodanlased.
Suurtööstus oli loonud maailmaturu, mida Ameerika avastamine oli ette valmistanud. Maailmaturgtõi kaasa kaubanduse, laevanduse ja maismaaliiklusetohutu arengu. See mõjutas omakorda tööstuse laienemist, ja sedamööda kuidas kasvasid tööstus, kaubandus, laevandus ja raudteed, arenes ka kodanlus, ta suurendas oma kapitale ja tõrjus tagaplaanile kõik keskajast pärinevad klassid.
Niisiis näeme, et tänapäeva kodanlus on ise pika are- ja vahetusviisisnemisprotsessi, mitmete tootmistoimunud pöörete saadus.
Kodanluse iga arenguastmega käis kaasas vastav poliitilineedu. Feodaalisandate võimu ajal rõhutud seisus, kommuunis[4] relvastatud ja ennast ise valitsev assotsiatsioon, siin sõltumatu linnvabariik, teisalmonarhia kolmas, maksukohuslik seisus*, siis manufaktuuri ajal vastukaal aadlile seisuslikus või absoluutses monarhias ja suurte monarhiate peamine alus üldse, võitis kose ja maailmaturulus suurtööstudantekkimisest alates lõpuks kätte poliitilise ainuvõimu tänapäeva esindusriigis. Tänapäeva riigivõim on ainult komitee, mis ajab kogu kodanlaste klassi ühiseid äriasju.
Kodanlus on etendanud ajaloos äärmiselt revolutsioonilist osa.
Seal, kus kodanlus on võimule pääsenud, on ta purustanud kõik feodaalsed, patriarhaalsed, idüllilised vahekortega», ega jätnud muudköidikud, mis sidusid inimest tema «loomulike valitsejanud kirevad feodaalrad. Ta on halastamatult puruks kiskuinimestevahelist sidet kui alasti kasuhuvi, tundetu «maksmine sularahas». Ta on uputanud egoistlikuarvestamise jääkülma vette usulise ekstaasi, rüütelliku vaimustuse ja väikekodanliku sentimentaalsusepüha värina. Ta on muutnud inimese isikliku väärikuse vahetusväärtuseks ning asetanud paljude kirjalikult kinnitatud ja ausalt saadud vabadusteasemeleüheainsavabaduse –südametunnistuseta kauplemisnaga, ta on asendanudduse. Ühesõvabausuliste ja poliitiliste illusitud ekspluaoonidega varjateerimise avaliku, häbitu, otsese, karmi ekspluateerimisega.
Kodanlus on riisunud pühadusesära kõigilt tegevusaladrinaga. Arsti, juristi, papi, luuletaja, teadusmehe on ta muutnud oma maksulisteks palgaelt, mida seni peeti auväärseiks ja millele vaadati vaga vätöölisteks.
Kodanlus on kiskunud perekonnasuhetelt nende liigutavalt sentimentaalse loori ja taandanud need puht rahasuhetele.
Kodanlus on paljastanud, kuidas keskaja toores jõuväljendus, mida reaktsioon nii väga imetleb, leidis: oma loomuliku täienduse kõige hoolimatumas seanaha vedamises. Alles kodanlus on näidanud, midavõib korda saata inimese tegevus. Ta on teinud hoopis teistsuguseid imeasju kui Egiptuse püramiidid, Rooma veevärgid ja gooti katedraalid, ta on läbi viinud hoopis teistsuguseid liikumisi kui rahvasterändamised ja ristisõjad.
Kodanlus ei saa eksisteerida, kui ta alatasa ei revolutsioneeri tootmisriistu, seega tootmissuhteid,järelikult üldse kõiki ühiskondlikke suhteid. Kõigi endiste tööstuslike klasside esimeseks olemasolutingimuseks seevastu oli vana tootmisviisi säilitaminemuutmatul kujul. Lakkamatud pöörded tootmises, kõigi ühiskondlike suhete alaline vapustamine, igavene ebakindlus ja liikumine iseloomustavad kodanlikku ajajärku kõigi varasemate ajajärkudega võrreldes. Kõik tardunud, roostetanud suhted ning nendega kaasnevad vanad auväärsed kujutlused ja vaated hävivad, kõik kujunevad uued suhted vananevad, enne kui nad jõuavad luustuda. Kõik seisuslikja kindel haihtub, kõik püha kaotab pühaduse, ja inimesed on lõpuks sunnitud hindama oma ühiskondlikku positsiooni ja oma vastastikuseid suhteid kaine pilguga.
Vajadus alatasa laiendada oma saaduste turustamist kihutab kodanlust üle kogu maakera. Igale poole peab ta sisse tungima, igal pool peab ta ennast sisse seadma, igal pool sidemeid looma.
Maailmaturu ekspluateerimisega on kodanlus muutnud kõigi maade tootmise ja tarbimise kosmopoliitiliseks. Reaktsionääride suureks meelehärmiks on ta kiskunud tööstuse jalge alt rahvusliku pinna. Ürgvanu rahvuslikke tööstusharusid on hävitatud janeid hävitatakse iga päev. Neid tõrjuvad välja uued tööstusharud, mille loomine saab kõigi tsiviliseeritudrahvaste eluküsimuseks, tööstusharud, mis ei töötle enam kohalikku toorainet, vaid kõige kaugemaistmaadest toodavat toorainet, ja mille tooteid ei tarbita üksnes omal maal, vaid kõigis maailmajagudes. Vanade, oma maa saadustega rahulduvate vajaduste asemele tekivad uued, mille rahuldamiseks vajatakse kõige kaugemate maade ja kõige erinevamate kliimade saadusi. Vana kohalik ja rahvuslik endassesulgumine ning oma toodetega rahuldumine asendub rahvaste igakülgse läbikäimisega ja igakülgse vastastikuse sõltuvusega. Ja seda niihästi materiaalses kuika vaimses tootmises. Eri rahvaste vaimusünnitused saavad kõigi ühisvaraks. Rahvuslik ühekülgsus ja piiratus muutub üha enam võimatuks ning paljudest rahvuslikest ja kohalikest kirjandustest kujuneb üks maailmakirjandus.
Kõigi tootmisriistade kiire täiustamisega ja liikluse lõpmatulthõlpsaks tegemisega tõmbab kodanlus tsivilisatsiooni ringi kõik rahvad, ka kõige barbaartasa kõik hiina müüridtükivägi, millega ta teeb maasemad. Tema kaupade odavad hinnad on raskesuurja sunnib kapituleeruma barbarite kõige visama võõrastevaenu. Ta sunnib kõiki rahvaid omaks võtma kodanluse tootmisviisi, kui nad ei taha hukkuda; ta sunnib neid oma maal sisse seadma niinimetatudtsivilisatsiooni, s. o. saama kodansteks. Ühesõnaga,lata loob endale maailma oma näo järgi. Kolus on allutanud maa linna ülevõimule. Ta on loonud päratu suured linnad, ta on tohutult suudanrendanud linnaelanike arvu maaelanikega võrreldes ja on seega tunduva osa rahvastikust välja kiskunudmaaelu idiotismist. Nagu ta on teinud maa sõltuvakslinnast, nii on ta teinud barbaarsed ja poolbarbaarsed maad sõltuvaks tsiviliseeritud maadest, talupojarahvad kodanlusnemaadest.rahvaist, idamaad lää
Kodanlus kaotab üha rohkem tootmisvahendite, omandi ja rahvastiku killustatuse. Ta on rahvastikku tihendanud, tootmisvahendid tsentraliseerinud jaomandi vähestesse käsatsioon.line tsentralitamatuks tagajärjeks oli poliitidanud. Selle paratesse koonSõltumatud, peaaegu ainult liidusudused,vintsid, millel olid erinevad huvid, seahetega seotud provalitsused ja tollid, suruti kokku üheks rahvuseks, ühe valitsusega, ühe seadusandlusega,ühe rahvusliku klassihuviga,ühe tollipiiriga rahvuseks. Kodanlus on oma vaevalt sada aastat kestnud klassivõimu ajal loonud arvukamad ja grandioossemad tootlikud jõud kui kõik möödunud põlvkonnadkokku. Loodusjõudude alistamine, masinaline tootmine, keemia kasutamine tööstuses ja maaviljeluses, aurulaevandus, raudteed,elektritelegraaf, tervete maailmajagude ülesrimine, jõgede muutmine laehavatatavaks, terved rahvastikud, kes on nagu maa seest manatud – missugune varasem sajand võis arvata, et niisugused tootlikud jõud ühiskondliku töö rüpes suikusid!
Niisiis nägime, et tootmis- ja vahetusvahendid, mille alusel kodanlus kujunes, on loodud feodaalühiskonnas. Nende tootmis- ja vahetusvahenditeteataval arenguastmel ei vastanud suhted, milles feodaalühiskond tootis ja vahetas, maaviljeluse ja tööstuse feodaalne organisatsioon, ühesõnaga, feodaalsed omansuhted ei vastanud enam arenenuddustootlikele jõududele. Nad takistasid tootmist, selle asemel et seda edendada. Nad muutusid tootmisekammitsaiks. Need tuli purustada ja nad purustati.
Nende asemele astus vaba konkurents sellele vastava ühiskondliku ja poliitilise korraga, kodanlaste klassi majandusliku ja poliitilise võimuga.
Meie silmade ees toimub samasugune liikumine. Kodanlikud tootmis- ja vahetussuhted, kodanlikudomandussuhted, tänapäeva kodanlik ühiskond, keson esile nõidunud nii võimsad tootmis- ja vahetusvahendid, on nagu nõid, kes ei suuda enam valitseda maa-aluseid jõude, mis ta on mananud. Juba aastakümneid on tööstuse ja kaubanduse ajalugu ainult tänapäeva tootlike jõudude mässamise ajalugu, sest nad hakkavad vastu kaasaegsetele tootmissuhetele, omandussuhetele, mis on kodanluse ja tema võimuolemasolu tingimused. Tarvitseb ainult mainida kaubanduskriise, mis oma perioodilise kordumisega teevad järjest rohkem küsitavaks kogu kodanlikuühiskonna olemasolu. Kaubanduskriiside ajal hävitatakse regulaarselt mitte ainult suur osa toodetud saadusi, vaid isegi suur osa juba loodud tootlikke jõude. Kriiside ajal puhkeb ühiskondlik taud, miskõigile varasemaile ajajärkudele oleks paistnud mõttetusena, – ületootmise taud. Ühiskond leiab äkki, et ta on tagasi paisatud ootamatult saabunudbarbaarsuse olukorda: näib, nagu oleks näljahäda ja üldine hävitussõda võtnud temalt kõik elatusvahendid; näib, et tööstus ja kaubandus on hävitatud, ja mispärast? Sellepärast, et ühiskonnal on liigapalju tsivilisatsiooni, liiga palju elatusvahendeid, liiga suur tööstus, liiga suur kaubandus. Ühiskonnakäsutuses olevad tootlikud jõud ei ole enam kodanlike omandussuhete arendamise teenistuses; vastupidi, nad on nende suhete jaoks liiga võimsaiks muutunud, kodanlikud suhted on neile takistuseks; ja niipea, kui nad hakkavad seda takistust ületama, desorganiseerivad nad kogu kodanliku ühiskonna,ohustavad kodanliku omanduse olemasolu. Kodanlikud suhted on jäänud liiga kitsaks omaenda toodetud rikkuse mahutamiseks. – Millega kodanlus kriisidest jagu saab? Ühelt poolt suure hulga tootlike jõudude sunnitud hävitamisega; teiselt poolt uute turgude vallutamise ja vanade turgude põhjalikuma ekspluateerimisega. Millega siis õieti? Sellega, et ta valmistab ette üldisemaid ja laastavamaid kriise ning vähendab neile vastupanemise vahendeid.
Relvad, millega kodanlus feodalismi kukutas, pöörduvad nüüd kodanluse enda vastu.
Ent kodanlus ei ole piirdunud ainult relvade valmistamisega, mis toovad talle surma; ta on sünnitanud ka inimesed, kes need relvad tema vastu suunavad, – tänapäeva töölised, prolelased.taar
Samal määral kui kodanlus, s. o. kapital, areneb, areneb ka proletariaat, tänapäeva tööliste klass, kes elavad ainult niikaua, kui nad tööd leiavad, ja kes leiavad tööd ainult niikaua, kui nende töö kapitalisuurendab. Need töölised, kes peavad ennast müüma tükiviisi, on kaup nagu iga teinegi kaubaartikkel ja seega samal määral allutatud kõigile konkurentsivõitluse juhustele, kõigile turu kõikumistele.
Masinate laialdasema rakendamise ja tööjaotuse tõttu on proletaarlaste töö kaotanud igasuguse iseseisva iseloomu ja seega kogu veetluse töölise silmis. Ta muutub lihtsalt masina ripatsiks, kellelt nõutakse ainult kõige lihtsamat, ühetoonilisemat, kõige kergemini õpitavat käeliigutust. Kulud, mida tööline põhjustab, piirduvad seepärast peaaegu ainult elatusvahenditega, mida ta enda ülalpidamiseks ja oma soo jätkamiseks vajab. Aga iga kauba hind, niisiis katöö[**] hind võrdub tema tootmise kuludega. Sellepärast väheneb palk samal määral, kuidas kasvab vastumeelsus töö vastu. Veel rohkem: samal määral,kuidas suureneb masinate rakendamine ja tööjaotus, suureneb ka töö hulk, kas töötundide arvu suurendamise, antud ajavahemikus nõutava töö hulga suurendamise või masinate käigu kiirendamise jne. arvel.
Tänapäeva tööstus on muutnud patriarhaalse meistri väikesetöötoa tööstuskapitalisti suureks vabrikuks. Vabrikusse kokkusurutud töölishulgad organiseeritakse nagu sõdurid. Tööstuse reameestenaseatakse nad allohvitseride ja ohvitseride täieliku hierarhia järelevalve alla. Nad ei ole ainult kodanlaste klassi kodanliku riigi orjad, neid orjastab iga päev ja iga tund masin, järelevaataja, ja kõigepealt vabrikandist üksikkodanlane ise. See despootia onseda väiklasem, vihatum ja kibedam, mida avalikumalt ta kuulutab oma eesmärgiks kasusaamise.
Mida vähem käsitsitöö vajab osavust ja jõudu, s.o. mida rohkem areneb tänapäeva tööstus, seda enam tõrjub meestöödte kõrvale naiste- ja lastetöö. Töölisklassi suhtes kaotab soo- ja vanusevahe igasuguse ühiskondliku tähtsuse. On veel ainult tööriistad, mis olenevalt vanusest ja soost nõuavad erinevaid kulusid.
Kui töölise ekspluateerimine vabrikandi poolt lõpeb ja tööline lõpuks oma palga sularahas kätte saab, siis tormavad ta kallale kodanluse teised osad: majaomanik, kaupmees, liigkasuvõtja jne.
Senised keskseisuse madalamad kihid: väiketöösturid, väikekaupmehed ja rantjeed, käsitöölised jatalupojad, kõik need klassid langevad proletariaadi ridadesse, osalt sellepärast, etnende väikesest kapitalist ei jätku suurte tööstusettevõtete pidamiseks janad jäävad alla konkurentsis suuremate kapitalistidega, osalt sellepärast, et nende tööoskus kaotab väärtuse uute tootmismeetodite tõttu. Nõnda saab proletariaat täiendust rahvastiku kõigist klassidest.
Proletariaat teeb läbi erinevad arenguastmed. Tema võitlus kodanluse vastu algab koos tema olemasoluga.
Alguses võitlevad üksikud töölised, siia ühe vabriku töölised, seejärel ühe tööharu töölised ühes kohas üksikkodanlase vastu kes neid otseselt ekspluateerib. Nende rünnakud on suunatud mitte ainult kodanlike tootmissuhete vastu, vaid ka tootmisriistade eneste vastu; nad hävitavad konkureerivaid välismaakaupu, purustavad masinaid, süütavad vabrikud` püüavad tagasi saada keskaegse töölise kaotatud seisundit.
Sel astmel moodustavad töölised üle kogu maa laialipillatud ja konkurentsi tõttu killustatud massi. Töölishulkade koondumine ei ole siis veel nende eneste ühinemine vaid kodanluse ühinemise tulemus, kes oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks peab kogu proletariaadi liikvele panema ja kes seda esialgu veel suudab teha. Sel astmel ei võitle proletaarlased seega oma vaenlaste vaid oma vaenlaste vaenlaste vastu: absoluutse monarhia jäänuste, maaomanike, mittetööstuskodanluse, väikekodanlastevastu. Kogu ajalooline liikumine on niiviisi koondatud kodanluse kätte; iga niiviisi saavutatud võiton kodanluse võit.
Kuid tööstuse arenedes ei kasva proletariaat ainult arvuliselt, teda aetakse suuremate massidena kokku, ta jõud kasvab ja ta tunneb seda järjest rohkem. proletariaadi huvid ja elutingimused ühtlustuvad üha rohkem, sest masinad kaotavad ikka enam töö erinevusi ja suruvad palga peaaegu igal pool ühtlaselt madalale tasemele. Kodanlaste kasvav omavaheline konkurents ja sellest tingitud kaubanduskriisidteevad tööliste palga aina kõikuvamaks; järjest kiiremini arenev ja lakkamatu masinate täiustamine muudab kogu nende elujärje aina ebakindlamaks; üksiktööliste ja üksikkodanlaste kokkupõrked omandavad üha rohkem kahe klassi kokkupõrgete iseloomu. Töölised alustavad sellest, et nad moodustavad koalitsioone* kodanlaste vastu; nad astuvad ühiselt välja oma palga säilitamise eest. Nad asutavad isegi alalisi ühinguid, et varuda endale vahendeid võimalike kokkupõrgete korraks. Kohati muutub võitlus ülestõusudeks.
Aeg-ajalt võidavad töölised, kuid ainult ajutiselt. Nende võitluse tõeline tulemus ei ole otsene edu, vaid tööliste ikka kaugemale ulatuv ühinemine. Seda soodustavad kasvavad liiklusvahendid mis, on suurtööstuse loodud ja mis ühendavad omavahel eri piirkondade töölisi. Ainult seda ühendust ongi tarvis, et tsentraliseerida paljud kõikjal sama iseloomuga kohalikud võitlused ühiseks rahvuslikuks võitluseks, klassivõitluseks. Iga klassivõitlus on aga poliitiline võitlus. Ja selle ühinemisega, milleks keskaja linnakodanikud oma külavaheteedega vajasid sajandeid,saavad tänapäeva proletaarlased raudteede tõttu hakkama mõne aastaga. Seda proletaarlaste organiseerumist klassiks ja seega poliitiliseks parteiks lõhub igal hetkel uuestikonkurents tööliste eneste vahel. Kuid see tekib ühauuesti, tugevamana, kindlamana, võimsamana.Kodanluse omavahelisi lõhenemisi kasutades sunnib see seadusandlikus korras tunnistama üksikuid tööliste huvisid. Näiteks kümnetunnise tööpäeva seadusInglismaal. Üldse soodustavad kokkupõrked vanas ühiskonnasmitmeti proletariaadi arenemise protsessi. Kodanluspeab lakkamakraatia vastu;tut võitlust: algul aristohiljem kodanluse enese nende osade vastu, kelle huvid on sattunud vastuollu tööstuse arenemisega; alati kõigi teiste maade kodanluse vastu. Kõigis neis lahingutes on ta sunletariaadinitud pöörduma propoole, teda appi kutsuma ja teda seega poliitilisse liikumisse tõmbama. Järelikult annab kodanlus ise proletariaadile oma hariduse elemente***, s. t. relvi omaenda vastu.
Pealegi, nagu nägime, paiskab tööstuse arenemine proletariaadi ridadesse terveid valitseva klassi osivõi vähemasti ohustab nende elutingimusi. Ka need toovad proletariaadile hulga hariduse elemente.
Lõpuks, neil aegadel, kui klassivõitlus läheneb otsustavale hetkele, omandab lagunemisprotsess valitsevas klassis, kogu vanas ühiskonnas nii ägeda, nii terava iseloomu, et väike osa valitsevast klassist ütleb end temast lahti ja liitub revolutsiooniliseklassiga, klassiga, kellele kuulub tulevik. Sellepärast, nagu varem osa aadlit kodanluse poole üle läks, nii läheb nüüd osa kodanlust proletariaadi poole üle, ja nimelt osa kodanlastest ideolooge, kes on jõudnud kogu ajaloolise liikumise teoreetilise mõistmiseni.
Kõigist klassidest, kes on praegu kodanluse vastasrinnas, on ainult proletariaat tõeliselt revolutsiooniline klass. Teised klassid käivad alla ja hukkuvad suurtööstuse arenedes, proletariaat on aga suurtööstuse enda saadus.
Keskseisused: väiketööstur, väikekaupmees, käsitööline ja talupoeg, nad kõik võitlevad kodanluse vastu, et kaitsta eneste kui keskseisuste olemasolu hukkumise eest. Nad ei ole seega revolutsioonilised, vaid konservatiivsed. Veel rohkem, nad on reaktsioonilised, sest nad püüavad ajalooratast tagasi pöörata. Kui nad on revolutsioonilised, siis sedavõrd, kuivõrd nad on siirdumas proletariaadi ridadesse,kuivõrd nad ei kaitse enam oma praegusi, vaid oma tulevasi huvisid, kuivõrd nad hülgavad oma seisukoha, et asuda proletariaadi seisukohale.
Lumpenproletariaadi, selle vana ühiskonna madalaimate kihtide roiskumise passiivse produkti kisubproletaarne revolutsioon kohati liikumisse, kuid kogu oma seisundi tõttu on ta hoopis rohkem valmis end müüma reaktsioonilisteks mahhinatsioonideks.
Proletariaadi elutingimustes on vana ühiskonna elutingimused juba kaotatud. Proletaarlasel poleomandit; tema vahekorral naise ja lastega ei oleenam midagi ühist kodanlike perekonnasuhetega;kaasaegne tööstuslik töö, kaasaegne kapitali ike, ühesugune nii Inglismaal ja Prantsusmaal kui ka Ameerikas ja Saksamaal, on riisunud temalt igasuguserahvusliku iseloomu. Seadused, moraal, usk on talleainult kodanluse eelarvamused, mille taga peituvadkodanluse huvid.
Kõik endised klassid, kes haarasid enda kätte võimu, püüdsid kindlustada oma juba saavutatud ühiskondlikku positsiooni, allutades kogu ühiskonna oma omastamisviisi tingimustele. Proletaarlased aga võivad ühiskonna tootlikud jõud enda kätte võitaainult oma senise omastamisviisi ja seega kogu senise omastamisviisi kaotamisega. Proletaarlastel ei olemidagi oma, mida nad peaksid kaitsma, neil tuleb purustada kõik, mis seni eraomandit kaitses ja kindlustas.
Kõik senised liikumised on olnud vähemuse liikumised või on toimunud vähemuse huvides. Proletaarne liikumine on tohutu enamuse iseseisev liikumine tohutu enamuse huvides. Proletariaat, praeguse ühiskonna kõige madalam kiht, ei saa tõusta ega ennast sirgu ajada, ilma et kogu ametlikku ühiskonda moodustavate kihtide pealisehitus seejuures õhku ei lendaks.
Proletariaadi võitlus kodanluse vastu on esialgu rahvuslik, kui mitte siult, siis vormilt. Iga maa proletariaat peab mõistagi kõigepealt toime tulemaoma kodanlusega.
Proletariaadi arenemise kõige üldisemaid faase kirjeldades jälkonnas selle punktini, kus seegisime enam või vähem varjatud kodusõda olemasolevas ühismuutub avalikuks revolutsiooniks ja proletariaat kodanluse vägivaldse kukutamisega oma võimu rajab.
Kõik senised ühiskonnad rajanesid' nagu nägime, rõhuvate ja rõhutud klasside antagonismil. Selleks aga, et mingit klassi rõhuda saaks, peavad olema tagatud tingimused, milles see klass võib jätkata vähemasti oma orjaelu. Pärisori tõusis kommuuni liikmeks pärisorjuse olukorras samuti, nagu väikekodanlane tõusis kodanlaseks feodaalse absolutismi ikke all. Tänapäeva tööline seevastu ei tõuse koos tööstuse arenemisega, vaid langeb järjest madalamale omaenda klassi elutingimustest. Tööline muutub pauperiks, pauperism aga kasvab veel kiiremini kui rahvastik ja rikkus. See näitab selgesti, et kodanlus ei suuda kauemaks ühiskonna valitsevaks klassiks jääda ega oma klassi elutingimusi ühiskonnale reguleeriva seadusena peale sundida. Ta on võimetu valitsema, sest ta ei suuda kindlustada oma orjadele eksistentsi isegi orja tasemel, sest ta on sunnitud laskma oma orja langeda olukorda, kus tema teda toitma peab, selle asemel et ise orja arvel elada.
Ühiskond ei saa enam elada kodanluse võimu all s. o. kodanluse elu ei ole enam kooskõlas ühiskonnaga.
Kodanlaste klassi olemasolu ja võimu peamiseks tingimuseks on rikkuse kuhjumine eraisikute kätte, kapitali kujunemine ja suurenemine; kapitali olemasolu tingimuseks on palgatöö. Palgatöö püsib ainult tööliste omavahelise konkurentsi najal. Tööstuse arenemine, mille tahtmatuks kandjaks on kodanlus, sest ta ei suuda sellele vastu seista, asendab tööliste konkurentsist tingitud isoleerituse nende revolutsioonilise ühinemisega organisatsiooni. Suurtööstuse arenemisega tõmmatakse seega kodanluse jalge alt alus, millel ta saadusi toodab ja omastab. Ta toodab kõigepealt oma hauakaevajaid. Tema hukkumine ja proletariaadi võit on ühtviisi paratamatud.
____________________
[1] Kodanluse all mõeldakse tänapäeva kapitalistide klassi, kes on ühiskondliku tootmise vahendite omanikud ja kes kasutavad palgatööd. Proletariaadi all mõeldakse tänapäeva palgatööliste klassi, kes seetõttu, et neil ei ole oma tootmisvahendeid, on sunnitud oma tööjõudu müüma, et ära elada. (Engelsi märkus1888. a. ingliskeelses väljaandes.)
[2] See on, täpsemalt öeldes, ajalugu, mille kohta on kirjalikke ülestähendusi. 1847. aastal oli ühiskonna esiajalugu, kogu kirjutatud ajaloole eelnenud ühiskondlik organisatsioon, veel niisama hästi kui tundmata. Pärast seda on Haxthausen avastanud ühismaaomanduse Venemaal, Maurer on tõestanud, et ühismaaomandus oli see ühiskondlik alus, millest lähtusid ajaloos kõik saksa hõimud, ja järkjärgult selgus, et külakogukond ühismaavaldusega oli ühiskonna ürgvormiks Indiast Iirimaani. Lõpuks tõi Morgan päevavalgele selle ürgkommunistliku ühiskonna sisemise organisatsiooni selle tüüpiliselkujul ja pani asjale krooni sellega, et avastas sugukonna tõelise olemuse ja tema koha hõimus. Selle ürgkogukonna lagunemisega algab ühiskonna lõhenemine erinevaiks ja lõpuks antagonistlikeks klassideks. Püüdsin seda lagunemisprotsessi jälgida oma teoses «DerUrsprung der Familie, des Privateigentums und des Staats ». 2. Aufl., Stuttgart, 1886. (Vt. F. Engels, Perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimine. Tallinn 1980). (Engelsi märkus 1888, a ingliskeelses väljaandes.)
[3] Tsunftimeister on tsunfti täieõiguslik liige, meister tsunfti piires, mitte aga selle vanem. (Engelsi märkus 1888, a. ingliskeelses väljaandes.)
[4] «Kommuunideks » nimetasid endid Prantsusmaal tekkinud linnad isegi enne seda, kui nad olid suutnud endale oma feodaalisandailt ja -härradelt linnaomavalitsuse ja «kolmanda seisusena » poliitilised õigused kätte võidelda. Üldse on siin kodanluse majandusliku arenemise tüüpilise maana võetud Inglismaa ja kodanluse poliitilise arenemise tüüpilise maana Prantsusmaa.(Engelsi märkus 1888. a. ingliskeelses väljaandes.)
Kommuun - nii nimetasid Itaalia ja Prantsusmaa linnakodanikud oma linnakogukonda pärast seda, kui nad olid oma feodaalisandalt esimesed omavalitsusõigused ostnud või kätte võidelnud. (Engelsi märkus 1890. a. saksakeelses väljaandes.)
* 1888. aasta ingliskeelses väljaandes, mis on Engelsi redigeeritud, on sõnade «sõltumatu linnvabariik» järel vahele paigutatud sõnad «(nagu Itaalias ja Saksamaal) », aga sõnade «monarhia kolmas, maksukohuslik seisus » järel - sõnad «(nagu Prantsusmaal) ». Toim.
** 1888. aasta ingliskeelses väljaandes on pärast sõna „koalitsioone“ lisatud „ametiühingud“. Toim
*** 1888. aasta ingliskeelses väljaandes on sõnade «oma hariduse elemente » asemel trükitud «oma poliitilise ja üldhariduse elemente ».
Toim.